Kõike puhast on võimalik määrida ning kõike ilusat saab korrumpeerida. Sellele väitele pole paremat näidet kui rohepesu.
Kliima soojenemise probleem pole kellelegi saladuseks. Sellest ei jää puutumata ei vihmametsad, maailmameri ega suurlinnad. Teame ka seda, et süsinikdioksiidi saastete vähendamine pole enam piisav. Selleks, et vältida maailma temperatuuri tõusu üle 1,5 kraadi, peame lahti saama vähemalt osast sellest süsinikust, mis on juba praegu atmosfääris.
Selleks, et õhust süsihappegaasi eemaldada, saame istutada puid, taastada soid ja rabasid ning puhastada maailmamerd.
Mida enam tuleb juurde regulatsioone ning levib informatsioon rohelise eluviisi hädavajalikkusest, seda enam on kasutatakse aga jätkusuutlikkust esindavaid “rohemärke” ära suurema rahalise kasumi tekitamiseks.
Et probleemi tõsidusest aru saada, on vaja mõista, et laias laastus on mainitud aktuaalsele küsimusele vaid kaks lahendust:
- selle süsiniku õhust eemaldamine, mis seal juba on;
- nende heitmete neutraliseerimine, mida ei anna vältida.
Selle asemel aga, et keskkonnasõbralikku teguviisi looduse päästmise eesmärgil kasutada, on rohekäitumine tihti kavala ning tõhusa klientide ligimeelitamise kampaania osa. Näiteks selmet fossiilsed varud maasse jätta, otsivad gaasi- ja naftaettevõtted uusi varusid, väites, et nende teguviis on süsinikuneutraalne.
Shelli süsinikuneutraalsuse skeem
Naftatootmiskontsern Shell tuli välja kampaaniaga “Sõida süsinikuneutraalselt” (Drive Carbon Neutral). Selle raames saavad ettevõtted Shelli kliendikaardiga kütust ostes oma sõiduga kaasnevad heitkogused kompenseerida. Selleks kasutatakse “Shelli ülemaailmsete looduspõhiste lahenduste projektide portfelli”.
Idee kõlab hästi – maailma päästmiseks pole vaja isegi oma harjumusi muuta. Hollandi reklaamväidete kontrollrühm lükkas aga naftafirma lubadused ja väited ümber.
Prantsuse energiakompanii Total töötab Kongos ja Suriname ranniku lähedal jätkuvalt välja uusi naftamaardlaid, püüdes oma teguviisi õigustada erinevate loodust toetavate lahendustega. Nimelt lubab Total eraldada Suriname valitsusele raha olemasolevate metsade kaitsmiseks.
Kongo Vabariigis istutatakse savannipiirkondadesse kiiresti kasvavaid puid, tekitades seeläbi “süsinikuvalamu” nagu Total seda ise kutsub.
Need on vastuolulised projektid. Puurimine ohustab vägagi riiklike metsi, turbamaardlaid ning mägialasid. See tähendab omakorda riski looduslikule süsinikuvarule. Total tahab istanduseks muuta haruldast savanni. Piirkonda uurinud ökoloogid tõdevad, et ala pole piisavalt uuritud. Sellegipoolest tahab energiafirma seda juba istanduseks muuta.
Suure tõenäosusega omavad savanni kohalikud rahvad, kelle õigused pole Kongo seadustes tunnustatud ega esindatud. See on kodu nii eksootilistele taimedele kui arvatavasti ka mitmetele liikidele. Ühesõnaga, projekt, millega plaanitakse puurimisest tekitatud kahjud korvata, võib neid veelgi suurendada.
Väärad väited
Probleeme on veel. Eelmainitud juhtudel vahetatakse geoloogiliste kihtide all olevad fossiilkütused (ehk äärmiselt stabiilne süsinikupank) Maa pinnal olevate elupaikade (ehk palju vähem turvaliste varude) vastu.
Aastal 2021 võtsid Põhja-Ameerika metsatulekahjud maha metsad, mida ettevõtted kasutasid oma tegevuste kompenseerimiseks. Lisaks sellele on suurfirmade väidete õigsus tihti küsitav. Kaht Shelli projekti on kritiseeritud põhjusel, et metsad, mida lubatakse kaitsta, ei pruugi sugugi ohustatud olla.
British Airwaysi süsinikuneutraalsuse kampaania keskmes on Cordillera Azuli rahvuspark Peruus. Organisatsioon, mis rahvuspargi kaitsmise taga on, väidab, et ilma põhjaliku kaitseta ohustaksid piirkonda immigrandid ning raidurid. Küll aga oli Cordillera Azul juba enne British Airwaysi sekkumist kaitse all. Pargi töötajate sõnul pole alates aastast 2006 mingit ebaseaduslikku raiumist täheldatud.
Suurfirmad paiskavad õhku väiteid, öeldes, et süsiniku kompenseerimiseks ning pole meil vaja muuta oma teguviisi. Tihti rõhutakse sellele, et piisab vaid mõnest kindlast tanklast kütuse ostmisest või valitud lennufirmaga lendamisest ja ongi maailm päästetud.
Tegu on kavalate skeemidega, justnimelt rohepesuga, mis õigustavad oma keskkonda kahjustavat tegevust tühjade väidetega. Looduspõhised lahendused peaksid aitama meil keskkonna kokkuvarisemist vähendada, mitte seda kiirendada.
Vaba pinna probleem
Planeet Maal pole piisavalt vaba pinda, et firmade tekitatud heitgaase endasse imada. Oxfami andmetel on ettevõtete süsiniku neutraliseerimise plaanide täitmiseks vajaminev maa-ala viis korda suurem kui India.
Selleks, et süsiniku heited 2050ks aastaks neutraliseerida, on vaja istutada 16 miljonit km2 metsasid. See on umbes sama palju kui 5 Indiat. Suur osa põllumaast kuulub õigusega põlisrahvastele ning kohalikele, kes pole suurfirmadele oma maa kasutamiseks nõusolekut andnud. Seda kutsutakse süsiniku kolonialismiks.
2021. aasta novembris toimus Glasgows Cop26 kliimatippkohtumine. Malaisia Sabahi osariigi valitsus teatas kohtumisel koostööst ning krediidilepingust välismaiste korporatsioonidega. Leping võtab enda alla rohkem kui 20 km2 põlisrahvaste metsa, millest kohalikud teadlikud polnud.
Meil on vaja taastada elu Maal ning vähendada süsinikdioksiidi heitgaase nii palju kui võimalik. Praegu kasutavad mitmed suurfirmad süsiniku neutraliseerimist aga kui võimalust oma tooteid ja teenuseid reklaamida.
Eetiline kiirmood kui rohepesu
Mitmete kampaaniate ja loosungite põhjal võib arvata, et ka kiirmood on viimaks planeedisõbralikuks muutunud. Kliimaaktivist Greta Thunberg peab seda aga sulaselgeks valeks. Eelmisel aastal Vogue Scandinaviale antud intervjuus süüdistas Thunberg kiirmoebrände rohepesus.
“Paljud jätavad mulje, et moetööstus hakkab vastutust võtma, kulutades tohutu suuri summasid kampaaniatele, milles nad kujutavad ennast “eetilise”, “rohelise”, “kliimaneutraalse” ja “ausana”, kirjutas kliimaaktivist intervjuule järgnenud Instagrami postituses. “Aga olgem ausad: See pole enamasti muud kui puhas rohepesu. Praeguses maailmas ei ole kiirmoodi ei ole võimalik toota ega tarbida “jätkusuutlikult”. See on üks mitmetest põhjustest, miks me vajame süsteemi muutust.”
Thunberg jätkab, selgitades, et moetööstus on suur kliima hädaolukorra toetaja. “Ei vaja mainimist selle tööstuse mõju lugematutele töötajatele ja kommuunidele, keda kasutatakse üle maailma ära selleks, et mõned saaksid kiirmoodi nautida ja seda ühekordselt kasutada.”
Oatly eksitav kampaania
Kui uskuda iga rohelist kampaaniat, tunduks maailm palju ilusam. Kahjuks viiks naiivne uskumine tegevusetuseni. Kui tahame paremat tulevikku (ja olevikku), ei saa me seda aga endale lubada.
Liha- ja piimatööstuse kahjulikud mõjud planeedile on ammu teada. Sellest tulenevalt on paljud hakanud lehmapiima asemel taimset alternatiivi, näiteks soja-, mandli-, või kaerapiima eelistama.
Kaerapiimabränd Oatly tuli 2021. aasta alguses välja reklaamiga, mille peamine loosung oli “Kas vajad isaga piimast rääkides abi?”. Selles võrreldi Oatly piima ja lehmapiima süsiniku jalajälge. Samuti võrreldi täistaimset dieeti omnivoorsega. Kampaania reklaamitud väited ei pidanud aga alati paika, leidis ASA (Advertising Standards Authority) reklaamistandardite asutus.
Näiteks väitis üks Oatly reklaamtekstidest, et ettevõtte toodab tavalise piimaga võrreldes 73% vähem CO2e. Selles väites võrreldi aga ainult üht Oatly toodet, Oatly Barista Edition piima, täispiimaga. Õiglasema võrdluse saamiseks tuleks ASA sõnul aga võrdluses esindada kõiki Oatly tooteid.
Ühes teises reklaamlauses sõnati, et piima ja lihatööstus toodab rohkem CO2e kui kõik maailma lennukid, rongid, autod ja paadid kokku. ASA sõnul ei võrreldud väites samaväärseid asju. Liha- ja piimatööstuse kogu elutsüklit, alates söödast, väetiste kasutamisest kuni toidu transportimisest tulevate heitgaasideni, võrreldi ainult otse autodest, rongidest ja muudest sõidukitest tulevate heidetega.
Kokku esitati Rootsi kaerapiima ettevõttele 109 kaebust, millele Oatly piisavalt tõendusmaterjali leida ei suutnud. Silma jäi aga üks oluline lause, mille kohta polnud ASAl ühtegi nurinat: “Kui kõik läheksid maailmas üle vegandieedile, väheneks toidust tulevate kasvuhoonegaaside hulk 6,6 miljardi tonni ehk 49% võrra.”
“Meie ettevõte põhineb teadusel ning me oleme uhked täpsuse üle, kuid me oleks võinud olla oma väidetes selgemad,” sõnas Oatly eestkõneleja Tim Knight.
Rohe juustu rohepesu
Epiim tuli eelmisel aastal välja Rohe Juustuga, mille pakendil on hulganisti erinevaid tähelepanu köitvaid loosungeid. Reklaamlauseid analüüsides avastas Laser, et tegemist ei pruugi olla sugugi nii rohelise tootega kui pealtnäha paistab.
“Rohelise energia” kasutamine polnud toote puhul kuidagi kinnitatud.
“Värvaine- ja säilitusaine vaba” peaks ju üks juust niikuinii olema, olgu ta roheline või mitte.
“Hooliva farmi” märki lugedes liigub silm kohe armsale pildile, mis pakendi esikülge kaunistab. Rõõmus naine hoiab lehma süles – idee poolest igati ilus. Kui Eesti Maaülikooli nooremteaduri ja loomaarsti Dagni-Alice Viidu käest selgitust küsiti, ütles Viidu, et tegemist on ümmarguse terminiga ning ei saa kindel olla, mida Epiim selle all mõtleb. Kindlaid regulatsioone farmi hoolivuse mõõtmiseks ei ole.
“75% vähem plastikut”, nagu selgub alles nende kodulehte avades, on võrreldes Epiima teiste toodetega. Vaadates ettevõtte teisi tooteid, ei tundu neis küll oluliselt rohkem plastikut olevat. Epiim pole lisanud informatsiooni ei pakendi taaskasutamisest ega ümbertöötlemisest.
“0-tolerants antibiootikumide jääkide suhtes” on tore lubadus ning see ei tohiks kehtida mitte ainult Epiima, vaid ka kõigi Euroopa Liidu farmide kohta. Nooremteadur Viidu selgitab, kuidas EUs kehtivad tööstuslikele piimatoodetele karmid standardid, mis ei luba ravimijääkidega piima isegi tööstusesse sisse võtta.
Rohe juustu pakendil pole peale nende reklaamtekstide ei ühtki Eesti ega Euroopa Liidu ametlikku märgist, mis toote “rohelisust” ning keskkonnasõbralikkust kinnitaks.
Biolagunev plastik – üks suur vale
Seisan enne matkale minekut toidupoe ühekordsete nõude riiuli ees. Unustasin jälle oma kahvli ja noa koju. Küllap on seda sinulgi ette tulnud. Märkan tavalise läikivvalge komplekti asemel beežikat pakendit, kus peal ilutseb kiri “biolagunev”. Tunne on hea, tegin jälle ühe keskkonnasõbraliku valiku. On see aga tegelikult ka nii?
See pilt on pärit 5Gyresi uuringust, mis keskendus bioplasttoodete käitumisele nii maal kui meres 24 kuu vältel. Vaadeldi 20 erinevat eset. Tulemus on murettekitav.
Enamik vaadeldavaid objekte “lagunesid” samamoodi nagu klassikalisest plastikust ühekordsed nõud. Bioloogiline plastik on tehtud taimsest biomassist. Erinevalt tavalisest plastikust, välditakse nende tootmisel fosiilkütuste kasutamist.
Tihti arvatakse, et taimne plastik biolaguneb või kompostib. Kahjuks ei määra aga see, millest bioplast valmistatud on, toote lagunemise edukust. Selle määrab materjali molekulaarsturktuur. Seega, mõiste “bioplast” ei viita mitte toote lagunemisele ega kompostimisele, vaid ainult lähteainele, millest see tehtud on.
“On mitmeid bioplaste või materjale, mida kutsutakse bioplastikuks, mis pole biolagunevad,” sõnab Constance Ißbrücker, European Bioplastics tööstusliidu keskkonnaküsimuste juht.
Et vältida rohepesu ohvriks langemist, on oluline teha vahet mõistetel “taaskasutatav”, “lagunev”, “biolagunev” ja “kompostitav”.
- Peaaegu igat toodet on võimalik taaskasutada. Kahjuks tehakse seda aga liiga harva. Silt, mis märgib, et toode on taaskasutatav, ei tähenda, et tarbija seda ka päriselt uuesti ringlusesse võtab.
- Kogu plastik laguneb, aga see ei kao kuhugi. Ookean ja päikesevalgus lagundavad plastiku järjest väiksemateks tükkideks, mikroplastikuks, kuid need pisikesed plastosakesed ei kao mitte kuhugi.
- Biolagunev tähendab, et toode laguneb looduses loomulikult mõne nädala või mõne kuuga.
- Kompostitava toote biolagunemisele kaasa aitamiseks läheb tarvis tööstuslikku kompostimiskohta. Enamik turul olevaid bioplaste ei lagune aga keskkonnas nii nagu neid reklaamitakse. Need on üldjuhul mõeldud kompostimiseks spetsiaalsetes rajatistes, kus on temperatuur stabiilselt üle 50 kraadi. Kahjuks ei mõelda selle sildi all sobimist vanaema tagaaias olevasse kompostikasti.
Lõppude lõpuks on tarbimise vähendamine ning toodete taaskasutamine see, mis ka tegelikult keskkonnasõbralik on. Olenemata sellest, kas plastik on tehtud taimsest materjalist või mitte, korduvalt kasutamine on nii rahakoti- kui ka loodussõbralikum kui uue toote ostmine.
Õnneks otsustas Euroopa Liit keelustada alates eelmise aasta juulist ühekordsete pakendite turule toomise. Küll aga võib endiselt poodide riiulitelt leida viimaseid plastikust nuge, kahvleid ja taldrikuid.
Volkswageni skandaal
Kohe, kui valitsused hakkasid mõõtma sõidukite väljastatavat heitgaaside hulka, hakkasid otsima autotootjad viise, kuidas mõõdikuid petta.
Jube seitsmekümnendatel hakati mõnesid autosid varustama petuseadmega, mis lülitas heitgaasid välja, kui õhukonditsioneer oli sisse lülitatud. Teistele autodele pandi külge andurid, mis aktiveerisid heitgaasi mõõtmise katsete ajal (ainult siis, kui kasutati katsetele omaseid temperatuuriregulaatoreid) “saastekontrolli”.
Volkswagen proovis aastakümneid jätta endast muljet kui keskkonnasõbralikust firmast. Aastal 2015 tunnistas autohiiglane “saastekontrolli” seadmete kasutamist oma miljonites diislikütusega autodes. Just tänu spetsiaalsele seadmele läbisid Volkswageni autod testi edukalt sõites aga igapäevaselt edasi tekitades palju rohkem heitgaase kui katsete ajal.
See kestis aastaid. Mõnedel töötajatel ei olnud sellest õrna aimugi, samal ajal kui teised mõned teadsid täpselt, mida teevad ning kui suurt kahju tekitavad. Muidugi järgnesid sellele üüratud trahvid.
2015 aasta skandaal polnud Volkswagenenil ei esimene ega viimane. Alles eelmisel aastal trahvis Euroopa Komisjon Volkswagenit, BMWd, Audit ja Porshet rohkem kui 875 miljoni euroga, süüdistades neid liigseid heitgaase põhjustava tehnoloogia kasutamises.
Kuidas rohepesu ära tunda?
Küsitavaid väiteid paiskavad õhku nii toidukaupade firmad kui energiakompaniid. Kliima soojenemist kasutatakse ära rohkem kui iial varem. Kuigi mõte roheliste kampaaniate taga on ilus, ei saa neid kõiki läbi roosade prillide vaadata.
Selleks, et mitte rohepesu ohvriks langeda, on tarvis osata pettust märgata.
Rohelist värvi pakend ≠ roheline toode
Rohelist värvi kasutatakse tihti selleks, et jätta mulje keskkonnasõbralikust tootest. Roheline värv sümboliseerib loodust, ökoloogiat ning keskkonda. See ei tähenda aga ilmtingimata, et toode ka planeedisõbralik oleks.
Mida enam muutuvad inimesed teadlikumaks jätkusuutlikust eluviisist, seda enam proovivad ettevõtted tarbijate tähelepanu püüda rohelist värvi pakenditega. Kahjuks jääb asi sinna ka pidama ning nende firmade mõju keskkonnale pakendi välimuse vahetamisest ei muutu.
Jälgi toote koostisosi
Tähtis on toodet valides hoolikalt selle etiketti lugeda. Tihti on toodete pakenditel suurelt kirjas see, mida need ei sisalda. See on aga kaval turundustrikk, mille abil juhitakse su tähelepanu toote koostisosadest eemale.
Sellist taktikat kasutatakse tihti kosmeetikatoodete puhul. Näiteks tuuakse suurelt välja, et näokreem sisaldab kookosõli (mis on ju ometi looduslik!), kuid alles pakendi ümber pööramisel selgub, et see sisaldab lisaks looduslikule koostisosale ka mitmeid mürgiseid aineid.
Jälgi, et sinu kosmeetikas ei oleks:
- parabeene (metüülparabeen, propüülparabeen, butüülparabeen, kaaliumbutüülparabeen jne);
- silikoone (dimetikoon, tsüklometikoon, tsüklotetrasiloksaan jne);
- glükooleetreid (fenoksüetanool, fenoksütool, butüülglükool, atsetaat, metüülglükool jne);
- alküülfenoole (heptüülfenool, nonksünool, metüülfenool jne).
Samuti võib jogurtipakendil olla peal kirjas 100% naturaalne, kuid pakendi koostisosade seas on küsitav “looduslik lõhna- ja maitseaine”, mille päritolust pole tarbijal aga aimugi.
Hoidu eksitavatest siltidest
Pakendite etiketid on hea viis ostjat tootega kurssi viia. Lisaks sellele on see lausa ideaale moodus, kuidas võimaliku kliendi tähelepanu võita. Nii kirjutavad mõned ettevõtted oma pakenditele, et nende tooted on keskkonnasõbralikud. Kuigi mõnikord peab selline väide paika, on kahjuks sellised väited tihti eksitavad ning alusetud.
Sarnaselt võib paljudelt pakenditelt leida väikeseid rohelisi logosid, mis meenutavad kaugelt vaadates ametlikke rohemärgiseid.
Üks bränd läks lausa nii kaugele, et lõi oma tootele paberist pakendi, kus peal oli suurelt kirjas “Helloo I’m Paper Bottle” (Tere Ma Olen Paberist Pudel). Tuli välja, et papist ümbrise sees oli aga peidus plastpudel. Paremat näidet rohepesule on sellest valdkonnast raske leida.
Suvaline roheline leht või roheline täpp ei tähenda veel seda, et toode ka jätkusuutlik oleks. Mõned ettevõtted tulevad välja enda “spetsiaalsete” ökomärkidega. Need ei pruugi olla kooskõlas aga ametlike Euroopa Liidu poolt kehtestatud eeskirjadega. See tähendab, et peale disaini eesmärgi, ei ole sellistel märkidel mingit muud väärtust.
Ametlikult rohemärgid, mis kinnitavad teenuse või toote keskkonnasõbralikkust on muuhulgas
- Euroopa Liidu Lilleke ehk Euroopa Ühenduse ökomärgis (kasutusel alates aastast 1992)
- Eesti mahemärk (kasutusel alates aastast 1988)
- Euroopa Liidu mahemärk
- Bio (kasutusel 2001. aastast) ehk Saksamaa rahvuslik mahemärk
- Põhjamaade luigemärk (kasutusel 1989. aastast)
- Eesti Parim Toiduaine
- Eestis kasvatatud
- Õiglane kaubandus ehk Fairtrade märk
- Tunnustatud Eesti Maitse
- Tunnustatud Maitse
Kriitikameel on tähtsam kui kunagi varem
Mida rohkem kehtestatakse regulatsioone, seda enam nähakse vaeva, et neist üle astuda. Petukampaaniate ning eksitavate märkidega toodetega tullakse välja rohkem kui kunagi varem. Paljud ettevõtted püüavad keskkonnakriisi ning tarbijate hoolivust kurjasti ära kasutada.
Kui õpime kavalaid petuskeeme ära tundma, saame neid ka vältida ning ettevõtteid korrale kutsuda. Planeedi tervisega manipuleerimine ei vii meid ei süsinikuheidete vähendamise ega helgema tuleviku poole.
Päris muutusteks on vaja päris tegusid, mitte tühje lubadusi ega muutust toodete pakendite disainis.
